Sireli kasvatamine: kuidas valida õige liik, ohjata juurevõsusid ja panna põõsas rikkalikult õitsema

On täiesti arusaadav, miks sirel (Syringa) on eestlaste aedades üks armastatumaid põõsaid. Kellele meist ei meenuks lapsepõlvest vanaema aed, kus suve algust kuulutas just sirelite magus, uimastav lõhn ja õiekobarate raskuse all lookas oksad? Sireli õitsemine on märk sellest, et päris kevad on kohal ja soojad suveõhtud pole enam kaugel.

Milline liik ja sort valida enda aeda?

Harilik sirel on see “klassikaline” sirel, millel on tuttav lapsepõlve aroom ja imelised, suured õisikud. See liik on loomu poolest laieneja ja paljuneb meeletu kiirusega juurevõsude abil.

Lisaks klassikalisele harilikule sirelile on olemas rühm liike ja hübriide, mis paistavad silma oma graatsilisuse, haiguskindluse ja vähese võsuajamise poolest:

• Prestoni sirel (Syringa × prestoniae): See on tugev ja vastupidav ristand. Ta õitseb paar nädalat hiljem kui harilik sirel, pikendades nii õiteilu aias, ja kasvab tihedaks, suureks põõsaks. Kõige suurem pluss: ta ei aja peaaegu üldse neid tüütuid juurevõsusid.
• Ungari sirel (Syringa josikaea): Kui sul on tuuline aed või sa soovid rajada vabakujulist, kõrget ja vastupidavat hekki, on ungari sirel kindla peale minek. Ta talub pisut kehvemat mulda, püsib alt tihedam ega laiene agressiivselt. Tema õied on veidi torujamad ja aroom tagasihoidlikum.
• Meyeri sirel (näiteks Syringa meyeri sort ‘Palibin’): Absoluutne lemmik väiksematesse aedadesse või isegi suurde terrassipotti! See on kääbussirel, mis kasvab aeglaselt vaid umbes 1,2–1,5 meetri kõrguseks ja moodustab loomulikult tiheda, ümara palli. Ta õitseb metsikult rikkalikult, lõhnab tugevalt ja ei vaja peaaegu mingit kujunduslõikust.
• Ruaani sirel (Syringa × chinensis): See on hariliku ja pärsia sireli hübriid, mida peetakse üheks maailma parimaks aiataimeks. Ruaani sirel on erakordselt rikkaliku õitsemisega ja mis kõige olulisem: ta on harilikust sirelist märksa vastupidavam jahukastele ning ei aja peaaegu üldse tüütuid juurevõsusid.
• Pärsia sirel (Syringa × persica): Kui otsid midagi erilist, siis pärsia sirel on hea valik. See on madalakasvuline (kuni 2 m) ja laia võraga põõsas, millel on väikesed, peaaegu terved lehed ja pitsilised, väga tugevalt lõhnavad õisikud. Oma kompaktse kasvu ja peene olemuse tõttu sobib ta ideaalselt väiksematesse aedadesse või isegi madalamaks vabakujuliseks hekiks.
• Sametjas sirel (Syringa pubescens subsp. patula): See liik, eriti selle kuulus sort ‘Miss Kim’, on tõeline pärl sügiseses aias. Erinevalt enamikust teistest sirelitest, mille lehestik muutub sügisel lihtsalt pruuniks ja igavaks, värvub sametja sireli lehestik kaunilt purpurpunaseks või pronksjaks. Ta õitseb veidi hiljem kui harilik sirel, on väga kompaktse ja ümara kasvuga.

Sirelite kasvukoht ja sobiv muld

Sirel vajab rikkalikuks õitsemiseks minimaalselt 6 tundi otsest päikesevalgust päevas. Poolvarjus või teiste suurte puude all kasvatab ta sulle lihtsalt pikad, väljaveninud ja hõredad oksad ning keeldub kategooriliselt õitsemast. Sirel talub pigem kevadist põuda kui seisvat vett. Raske, vettpidav savimuld või aia madalaim lohk, kuhu lumesulamisvesi koguneb, lämmatab taime juured kiiresti. Hea drenaaž on sealjuures eluliselt tähtis.

Pane tähele! Meie aedades armastatakse igale poole haput okaspuuturvast lisada, aga sirelile see eriti ei meeldi. Ta on lubjalembene ning eelistab neutraalset või kergelt leeliselist pinnast. Kui sul on happeline muld, sega istutusauku heldelt aialupja või lehtpuutuhka.

Sirelite hooldamine

Sireli hooldamisel kehtib lihtne reegel: liigne hoolitsemine, eriti ülekastmine ja vale väetamine, teeb pigem kahju. Selle asemel et rikkalikult õitseda, suunab taim siis kogu oma energia uute roheliste lehtede kasvatamisse. Selleks, et  sirel oleks elujõuline ja õitseks kaunilt, tasub meeles pidada kolme põhitõde:

1. Kasta pigem harva, aga korralikult: äsja istutatud noori sireleid tuleb esimestel aastatel regulaarselt kasta, et nad korralikult juurduksid, eriti kuivadel suvekuudel. Täiskasvanud ja tugeva juurestikuga sirel on aga üsna põuakindel. Teda ei tasuks pidevalt ja natukesehaaval kasta, sest siis ei arene juured sügavale ning pidevalt märjas mullas on oht juuremädaniku tekkeks. Kasta tuleks pigem harva, aga korraga ja rikkalikult, et vesi jõuaks sügavale mulda.

1. Väeta õitsvatele taimedele mõeldud väetistega: sireli puhul tasub hoiduda lämmastikurikastest väetistest (siia alla kuulub ka sireli läheduses laiali visatav muruväetis). Liigne lämmastik paneb põõsa küll vohama, kuid õisi tekib vähe. Selleks, et sirel moodustaks õiepungi ja võrsed tugevneksid, vajab ta eelkõige fosforit ja kaaliumi.
2. Lisa põõsa alla multši: Sireli juured asuvad üsna maapinna lähedal ning nad peavad muruga pidevalt nii vee kui ka toitainete pärast võistlema. Eriti noorte taimede puhul on tark hoida põõsaalune (umbes meetri raadiuses) murust puhas. Mulla niiskuse hoidmiseks ja umbrohu peletamiseks sobib hästi puukooremultš. Seejuures on aga väga oluline jälgida, et multš ei ulatuks tihedalt vastu taime tüve – muidu võib puukoor hauduma minna.

Sirelite lõikamine

Lõikamine on sirelikasvatuse kõige kriitilisem osa, kus tehakse enim vigu. Sageli on just vale lõikamise ajastus peamiseks põhjuseks, miks muidu elujõuline ja terve põõsas keeldub õitsemast. Sireli lõikamine nõuab taime bioloogilise rütmi mõistmist ning järjepidevust.

• Ajastus ja õiepungade areng: Erinevalt paljudest teistest põõsastest moodustab sirel oma järgmise aasta õiepungad juba eelmise suve teises pooles, vahetult pärast õitsemise lõppu. See tähendab, et varakevadine või sügisene okste kärpimine eemaldab taime küljest kõik tulevased õied. Sireli oksi tohib lühendada ja kujundada eranditult vaid kohe pärast õitsemisperioodi lõppu.
• Õisikute eemaldamine: Taime elujõu säilitamiseks ja rikkaliku õitsemise tagamiseks tuleks närbunud õisikud ära lõigata või murda enne, kui taim hakkab seemneid kasvatama. Seemnete valmimine on taimele väga energiakulukas protsess. Lõikamisel tuleb olla äärmiselt täpne, lõigates vaid vana õisikuvart, et mitte vigastada kohe selle all asuvaid noori külgpungi, millest arenevad järgmise aasta õied.
• Noorenduslõikus ja harvendamine: Vanemate hariliku sireli põõsaste puhul on levinud probleemiks okste alt laasumine, kus lehestik ja õied koonduvad vaid kõrgele võra tippu, jättes alumise osa paljaks. Põõsa elujõu, õhustatuse ja tiheduse säilitamiseks rakendatakse kolmandiku reeglit. See tähendab, et hoolduslõikuse käigus saetakse maapinna lähedalt välja umbes 1/3 kõige vanematest, jämedamatest ja sammaldunud okstest. See radikaalne, kuid vajalik samm stimuleerib uute, elujõuliste võrsete kasvu põõsa baasilt.
• Juurevõsude kontroll: Hariliku sireli puhul kuulub hoolduslõikuse juurde ka regulaarne juurevõsude eemaldamine. Need tuleks lõigata läbi võimalikult sügavalt mulla piirilt, mitte lihtsalt murupinna tasemelt, et takistada taime agressiivset laienemist. Juurevõsusid on hea lõigata varakevadel või suvel pärast õitsemist.

Mida teha, kui sirel ei õitse?

See on vaieldamatult kõige levinum mure, millega aednikud silmitsi seisavad. Kui muidu elujõuline ja lehtes põõsas keeldub õisi näitamast, on põhjus enamasti ühes neist neljast tegurist:

• Vale lõikamise ajastus: See on viga number üks. Kuna sirel moodustab uued õiepungad juba eelmise aasta suve lõpus, tähendab varakevadine või sügisene okste lühendamine seda, et tulevased õied lõigatakse pahaaimamatult maha.
• Liiga varjuline kasvukoht: Sirel vajab rikkalikuks õitsemiseks vähemalt 6 tundi otsest päikesevalgust päevas. Suurte puude varjus või maja põhjaküljel venitab ta end küll pikaks ja hõredaks, kuid ei pruugi kunagi õide puhkeda.
• Liigne lämmastikuväetis: Kui sirel kasvab keset hoolitsetud muru ja saab osa kevadisest muruväetisest, suunab ta kogu oma energia lopsakate roheliste lehtede kasvatamisse. Õite moodustamiseks on tal lämmastiku asemel vaja hoopis kaaliumi ja fosforit (näiteks lehtpuutuhka).
• Taime kurnamine: Hariliku sireli puhul võivad kümned eemaldamata juurevõsud või eelmisest aastast külge jäänud vanad seemnekuprad emataime nii ära kurnata, et uute õite loomiseks lihtsalt ei jagu enam jõudu.

Mida teha, kui sirelil on jahukaste?

Sirelid on üldiselt vastupidava tervisega, kuid suve teises pooles rikub paljude põõsaste välimust lehtedele ilmuv valge jahukaste. Kuigi see seenhaigus muudab lehestiku inetuks ja võib põhjustada selle enneaegset varisemist, ei kujuta see täiskasvanud taime elueale tegelikku ohtu.

Haiguse ringkäigu katkestamiseks riisu sügisel kõik nakatunud ja mahalangenud lehed kokku ning hävita need või vii aia kaugeimasse nurka. Haigete lehtede jätmine põõsa alla aitab seenel talvituda ja järgmisel kevadel uuesti rünnata.