Hooldamine

Aedaroonia kasvukoht

Aedaroonia on mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid parima saagikuse ja jõulise kasvu saavutamiseks eelistab viljakat ning parasniisket pinnast. Ta kasvab hästi nii päikesepaistel kui ka poolvarjus, ent täispäikeses valmivad marjad magusamaks ja sügisvärvid muutuvad eriti intensiivseks. Eesti kliimas on see põõsas täiesti talvekindel ning talub hästi ka avatud ja tuulisemaid kasvukohti, kus paljud teised ilupõõsad hätta jäävad. Liigniiskust talub aroonia paremini kui enamik marjapõõsaid, kuid pikaajalist seisvat vett tasub siiski vältida.

Aedaroonia hooldamine

Noort istikut tasub põuaperioodidel kasta, et toetada juurdumist, kuid vanemad taimed saavad tavapärase Eesti suvega enamasti iseseisvalt hästi hakkama. Kevadel on soovitatav põõsa alust väetada marjaväetise või kompostiga, et soodustada uute tugevate võrsete kasvu ja rikkalikku õitsemist. Multšimine aitab hoida mulla niiskust ühtlasemana ning pidurdab umbrohu levikut põõsa võra all. Taimekaitset see vastupidav liik üldjuhul ei vaja, sest meie tingimustes kimbutavad haigused ja kahjurid teda harva.

Aedaroonia lõikamine

Aedarooniat on kõige parem lõigata varakevadel, enne pungade puhkemist. Alusta kuivanud, vigastatud ja võra sisse kasvavate okste eemaldamisest. Stabiilse saagikuse hoidmiseks tasub vanemaid põõsaid regulaarselt harvendada: igal aastal lõika maapinna lähedalt välja mõned kõige vanemad ja puitunumad oksad. Põõsa sisemuse parema valgustatuse nimel võib eemaldada ka liigsed peened juurevõsud. Väga vanade või hooldamata põõsaste korral sobib ka tugev noorenduslõikus ehk lõika kogu põõsas 10–20 cm kõrguselt tagasi, et sellest areneksid kiiresti uued elujõulised võrsed.