Kuidas kasvatada kultuurmustikaid?

Aias kasvatatakse enamasti kännasmustika (Vaccinium corymbosum), ahtalehise mustika (Vaccinium angustifolium) ja nende hübriidi poolkõrge mustika (Vaccinium × atlanticum) erinevaid sorte. Tihti kutsutakse neid kõiki üldnimetusega kultuurmustikas, mõnikord ka aedmustikas. Võrreldes meie metsades kasvava hariliku mustikaga (Vaccinium myrtillus) on kultuurmustika viljad enamasti suuremad, magusamad, säilivad sügavkülmas paremini ning ei määri käsi ja suud. Marjade biokeemilises koostises väga suuri erinevusi ei ole, peamine vahe on, et hariliku mustika marjades on rohkem sinist värvi andvaid antotsüanidiine. Samuti on harilikus mustikas vähem suhkruid ja selle tõttu on maitse hapukam.

Mustikaid jaotatakse viljade valmimise järgi varajasteks, keskvalmivateks ja hilisteks. Varajate sortide esimesed viljad valmivad juba juuli keskpaigas, keskvalmivatel alates augusti algusest. Need mustikasordid on Eestis kasvatamiseks sobivad, hilistel sortidel ei jõua marjad meie tingimustes valmida. Üldiselt on kaubanduses levinud sordid külmakindlad. Puhkeolekus taluvad mustikapungad kuni -30°C.

Sobivad kasvatustingimused

Kõige paremini kasvavad mustikad avamaal päikese käes, soovituslikult lõunasse või läände-edelasse avatud kasvukohas. Tugevate tuulte eest on kasulik rajada kaitsehekk, kuid seda selliselt, et mustikataimed ei jääks suuremate puude varju. Vähese valguse korral on õitsemine kehvem ning saak väiksem. Paremini sobivad tasased või väikese kallakuga paigad, sest lohukohta kogunev seisev vihma- või lumesulamisvesi kahjustab taime juuri. Samuti ei sobi kasvatamiseks alaliselt liigniisked mullad.

Millist mulda vajaks mustikas? Ennekõike peab mullas olema piisavalt toitaineid. Toitainetevaese mulla korral on vajalik orgaanilise aine lisamine pinnasesse. Mustikas on hapulembene, eelistades pH 4…5. Selleks rajatakse tavaliselt turbapeenar. Koduaia mineraalmulda saab happelisemaks muuta loodusliku neutraliseerimata turba, komposteeritud okaspuu saepuru ja peenefraktsioonilise okaspuu koorepuruga. Puhtast turbast rajatud peenras võib vihmaperioodil probleeme olla liigniiskusega ja põuaperioodil veevaegusega. Kõige parem on mustikapeenra rajamisel turbale sisse segada kõdusõnnikut ja orgaanilisi väetisi, komposti.

Istutamine

Istutusauk kaevata vähemalt 30cm sügav ja läbimõõduga 1m. Kuigi taim võib olla väike, siis aastate jooksul tema juurestik laieneb ning nii on tarvis ette valmistada kogu tulevane kasvuala. Ritta istutades võib üksikute aukude asemel teha ka sügava vao. Oluline on istutamise ajal ja selle järgselt korralikult kasta, see aitab kaasa juurdumisele ning väldib taimede kuivamist. Kevad on parim istutamiseks just selletõttu, et temperatuurid on madalad ning niiskus suurem. Samuti sügisel on niiskusolud istutamiseks paremad. Suvel istutamisel on eriti oluline korrapärane ja regulaarne kastmine. Võimalusel paigaldada istanduse rajamisel tilkkastmissüsteem. Istutamisel võib mustikataime asetada sügavamale, kui ta potis kasvas.

Kärpimine/pügamine/hoolduslõikus

Sarnaneb sõstrapõõsaste lõikusele: ühes põõsas võiks olla umbes 15 põhioksa, igal aastal lõigatakse välja 3 vanemat oksa ning nende asemele jäetakse 3 tugevama kasvuga noort oksa. Ära lõigatakse kuivanud, murdunud, haiged, sissepoole ja risti-rästi kasvavad, maapinnale vajunud oksad. Kärpimist tehakse harva, tavaliselt ainult istutusjärgselt, sest õiepungad asuvad varre tipus. Ahtalehisel mustikal on üldiselt palju peenikesi oksi ja seal on raskem harvenduslõikust teostada, selle asemel lõigata iga 2-5 aasta järel kõik oksad maani maha. Vilju kannab selliselt lõigatud põõsas alles ülejärgmisel suvel.

Võimalikud kasvuaegsed probleemid

• Mustikataimede juurestik on pinnalähedane, mistõttu on ta vastuvõtlikum põuale ja külmadele. Seetõttu on eriti oluline põua ajal kastmine, nii suvel kui ka sügisel (septembris-oktoobris).
• Vanemad taimed on külmakindlamad kui nooremad, mistõttu on värskelt rajatud istanduses praktiline peenart multšida. Kasvuaegne multšimine aitab kaitsta taime juuri nii põua kui külma eest ning takistab peenra umbrohtumist. Looduslikud orgaanilised multšid annavad lagunedes mulda ka vajalikke orgaanilisi aineid. Parim multš on okaspuu koorepuru, mida panna taime ümber 10-15cm kihina, vabaks jätta vahetu taimeümbrus.
• Mustikaid kasvatatakse tihti kõrgpeenras, aga see ei tohiks olla ümbritsevast väga palju kõrgem, sest siis on külma ja põuaoht suurem. Samal põhjusel ei ole mustikat väga hea aastaringselt konteineris või aiavaasis kasvatada. Sügisel tuleks sellised taimed koos potiga maha istutada ning siis saab nad kevadel jälle välja kaevata. Konteineris kasvatamisel on tarvis ka kastmisega hoolsam olla, sest see kuivab üldiselt kiiremini kui pinnases kasvav taim.
• Varakevadel, kui öökülmad saabuvad pärast pungade puhkemist, on parema saagi saamiseks tarvis võtta kasutusele ettevaatusabinõud. Näiteks kaetakse üksikud taimed kattelooriga. Või suuremas istandikus vihmutada taimi õhtul/öösel, sest taimedele kogunev vesi tekitab külmudes kaitsva jääkihi.
• Mustika areng õitsemise ja viljumiseni on aeglane. Pärast istutamist võib korraliku saagi saamiseni kuluda mitu aastat.
• Taimi võivad kahjustada ka metsloomad: kitsed ja jänesed söövad mustikavarsi, rebased ja kährikud aga marju. Samuti võivad linnud marju kahjustada.

Edukat mustikate kasvatamist!