Hooldamine

Söödava kuslapuu kasvukoht

Söödav kuslapuu on Eesti kliimas äärmiselt vastupidav ja külmakindel, eelistades päikesepaistelist kasvukohta, kus marjad valmivad magusamaks ja suuremaks. Mullastiku suhtes on ta leplik, kuid parima saagi annab viljakas, huumusrikkas ja parasniiskes mullas, mis ei kuiva suvel liigselt läbi. Vältida tuleks vaid seisvat vett ja väga liivaseid kasvukohti, kus taim võib põua käes kannatada.

Söödava kuslapuu hooldamine

Kuna kuslapuu õitseb ja viljub väga vara, on kevadine niiskus saagi moodustamiseks kriitilise tähtsusega, mistõttu tuleb põuastel kevadetel põõsast kindlasti kasta. Juurestiku kaitsmiseks ja niiskuse hoidmiseks on soovitatav põõsaalune multšida koorepuru või kompostiga. Väetada võib kevadel marjapõõsastele mõeldud kompleksväetisega, kuid lindude eest kaitsmiseks tasub marjade valmimise ajal kasutada kindlasti võrku.

Söödava kuslapuu lõikamine

Noored istikud ei vaja esimestel aastatel lõikamist, piisab vaid kuivanud või murdunud okste eemaldamisest. Vanemaid, üle 5–6 aasta vanuseid põõsaid harvendatakse saagikuse säilitamiseks, lõigates välja kõige vanemad, sammaldunud ja maapinnale vajunud oksad, et valgus pääseks võra sisemusse. Lõikustöid on kõige parem teha hilissügisel või talvel, sest kuslapuu pungad puhkevad kevadel sageli juba esimeste soojemate ilmadega.

Mida teha, kui põõsas ei kanna marju?

Kõige levinum põhjus on tolmeldamispartneri puudumine, sest söödav kuslapuu on risttolmleja ja vajab saagi andmiseks kindlasti teist, geneetiliselt erinevat sorti enda läheduses. Isegi kui aias on kaks põõsast, võivad need olla sama sordi kloonid, mis omavahel ei tolmu, seega tasub juurde istutada kolmas erinev sort. Harvematel juhtudel võib saagikust mõjutada ka väga külm ja tuuline ilm õitsemise ajal, mis takistab kimalaste ja mesilaste lendu.