Blogi peamine osa Kuidas kujundada unistuste pojengipeenar ja valida parimad kaaslased kauniks koosluseks ÕuetaimedPüsililled Pojeng on üks pikaealisemaid ja tänulikumaid aiataimi Eesti kliimas. Õigesse kohta istutatud taim elab ühel kohal üle 20 aasta, vajab minimaalselt hooldust ja muutub iga aastaga uhkemaks. Selles artiklis räägime, kuidas luua enda aeda unistuste pojengipeenar ning kuidas seda hooldada, et see oleks ilus pikalt. Esimene otsus: kuhu istutada? See on kõige tähtsam otsus ja koht, kus tehakse kõige rohkem vigu. Väär asukoht on peamine põhjus, miks pojengid ei õitse või haigestuvad. Pojeng annab andeks palju, kuid mitte halba kasvukohta. Päikest vähemalt kuus tundi päevas. See on miinimum. Lõuna- või läänepoolne peenar on parim. Kerge hommikune poolvari on lubatav, see isegi kaitseb intensiivseid õievärve liiga kiire tuhmumise eest. Pärastlõunane vari või täisvari tähendab aga, et taim kasvab, kuid õisi ei anna. Hea õhuliikumine. Tihe, kinnine nurk, kus õhk seisab, on seenhaiguste kasvulava. Hahkhallitus, pojengite levinum haigus, tekib eelkõige seal, kus taimed kasvavad liiga tihedalt ja tuulevaikselt. Avatud, aga mitte liialt tuuline koht on parim. Hästi vett läbilaskev muld. Pojeng ei talu seisvat vett. Lohkudesse ja madalatesse kohtadesse, kuhu koguneb vihma- või lumesulamisvesi, pojengi ei istutata. Ideaalne on hästi vett läbilaskev, toitainerikas muld pH-ga 6,0–7,0 (kergelt happeline kuni neutraalne). Hoidu istutamast suurte puude ja tihedate põõsaste kõrvale. Puujuured võtavad mullast nii toitaineid kui ka niiskust ja lisaks tekitavad varju. See on kombinatsioon, mida pojeng ei andesta. Teine otsus: millised pojengid valida? Eestis kasvavad hästi kolme tüüpi pojengid: Rohtsed pojengid on kõige levinumad ja neid on kõige lihtsam kasvatada. Talvel maapealne osa sureb, kevadel kasvab uuesti. Nad on vastupidavad, hooldusvabad ja meie kliimas täiesti talvekindlad. Ideaalne valik alustamiseks. Arvestada tuleb, et täidisõielised sordid (need, mille õis koosneb paljudest kroonlehtedest ja on seetõttu raske) vajavad vihmase ilmaga toestamist, sest rasked õied vajuvad muidu maha. Põõsaspojengid kasvavad madalate põõsastena, mille puitunud varred jäävad talveks alles. Õied on erakordselt suured ja kaunid. Eesti kliimas on nad tundlikumad kui rohtsed pojengid ja mõnes piirkonnas võivad saada talvekahjustusi. Itoh-pojengid on rohtse ja põõsaspojengi ristandid, mis ühendavad mõlema parimad omadused: suured õied tugevatel vartel, mis ei vaja toestamist. Need õitsevad kuni neli nädalat ja annavad pojengite seas ainsana tõeliselt kollaseid toone. Hind on kõrgem, aga investeering õigustab end. Nõuanne: Vali eri aegadel õitsevaid sorte. Varajane, keskmine ja hiline sort koos annavad 4–5 nädalat järjestikust õitsemist. Lõikelillede jaoks eelista tugeva varrega ja pooltäidisõielisi sorte, need püsivad vaasis kauem. Kolmas otsus: millised püsililled sobivad pojengidele naabriks? Pojeng on peenra fookustaim, mille ümber ehitad ülejäänud kompositsiooni. Hästi valitud kaaslased pikendavad peenra hooaega, täidavad tühimikud ja loovad terviku, mis on ilus maist oktoobrini. Kassimünt (Nepeta): sinakasvioletne ja õhuline, katab pojengite alumisi lehti pehme sinise uduga. Õitseb juunist augustini, tagasilõigatuna annab teise õitsemise. Metssalvei (Salvia nemorosa): tumesinised püstised õisikud kontrasteeruvad suurepäraselt pojengite ümarate õitega. Talvekindel, tagasilõigatuna õitseb teist korda. Roosid ja roniroosid: roniroos kaarekujulisel toel annab peenrale kõrgust ja romantilist raamistust. Peenraroos jätkab õitsemist, kui pojengid on oma hooaja lõpetanud. Kipslill (Gypsophila paniculata): keskmise kõrgusega ja õhuline, peeneid valgeid õisi täis pilv. Täidab pojengidevahelised tühimikud kergelt. Nõianõges (Stachys byzantina): madal, hõbedase karvase lehega ääristaim. Toob oma hallika tooniga pojengite ja salvei värvid esile. Päevakübar (Echinacea): soojades toonides, õitseb augustist sügiseni. Jätkab õitsemist pärast pojengite hooaja lõppu. Risoomikas kurereha (Geranium macrorrhizum): madal ja tihe pinnakattetaim pojengite ette, katab mullapinda ja hoiab umbrohud tagasi. Pojengipeenra näidiskooslus Pojengipeenra näidisplaan Pojengite ümarad õied ning salvei ja kassimündi püstised kõrrelised loovad omavahel kontrasti, mis annab peenrale rütmi ja liikumise. Nõianõges ja kurereha raamistavad koosluse hõbedase äärisega, kipslill lisab tühimikesse kerge valge pilve ja roniroos taustal annab kooslusele kõrgust. Pojengipeenra rajamine ja istutamine Kui otsused on tehtud, on aeg asuda tööle. Pojeng elab ühes kohas üle 20 aasta, seega mulla ettevalmistamisele kulutatud aeg on parim investeering, mida saad oma peenra heaks teha. Peenra rajamine nullist Kui rajad peenart murule või tühjale kohale, alusta peenra piirjoone märkimisest. Piiritle soovitud kuju vooliku või nööriga. Koori muru ära. Lõika terava labidaga murumättad välja ja eemalda need. Muru jätmine peenra alla tähendab, et rohi kasvab pojengite vahele tagasi ja sa pead sellega pidevalt võitlema. Puhas aluspind on hea alguse eeldus. Kobesta kogu peenra muld labida sügavuselt (umbes 25 cm). See ei ole sama mis üksikute istutusaukude kaevamine. Kogu peenra pinnase läbitöötamine annab taimedele ühtlase kasvukeskkonna ja parandab mullastruktuuri. Istutusaugud kaeva juba ettevalmistatud peenra sisse eraldi, sest pojengid vajavad sügavamat ja rikkalikumat mulda kui kaaslased. Millal istutada pojenge? Parim istutusaeg on varasügis, augustist septembrini. Muld on soe, taim jõuab enne talve juurduda ja alustab kevadel täie jõuga. Kevadel istutamine on samuti võimalik, kui ostad konteinertaimi (pottides müüdavaid istikuid). Arvestada tuleb, et kevadel istutatud taim vajab esimesel suvel märksa rohkemat kastmist, sest juurestik ei ole veel välja arenenud. Paljasjuurseid taimi (ilma potita müüdavaid juurepalasid) soovitame istutada võimalusel ainult sügisel. Kuidas pojenge istutada? Istutusauk: Kaeva 50–60 cm lai ja 50 cm sügav auk. See tundub suur, aga pojengil on lihakad, sügavale ulatuvad juured ja neil on ruumi vaja. Mulla ettevalmistus: Täida istutuskoha alumine osa (umbes 2/3) kvaliteetse püsilille- või aiamullaga, segades sinna komposti või hästi kõdunud sõnnikut. Lisa õitsvate taimede pikatoimelist väetist vastavalt pakendil toodud juhistele. Ülemine kiht (viimased 15–20 cm) täida puhta viljaka mullaga ilma väetiseta. Taim istutatakse sellesse ülemisse kihti, juured ei tohi otse väetisega kokku puutuda. Istutamissügavus on kõige tähtsam samm. Pojengi pungad, need väikesed punakad nupud risoomi tipus (risoom on pojengi paksunenud maa-alune varreosa), peavad jääma täpselt 3–5 cm sügavusele maapinnast. Mitte sügavamale! Liiga sügavale istutamine on ülekaalukalt kõige levinum põhjus, miks pojeng ei õitse. Taim kasvab ja lehed on ilusad, aga õisi ei tule, mõnikord isegi mitu aastat. Vahekaugus: Vähemalt 1 meeter. Pojeng kasvab aastatega laiaks ja vajab enda ümber ruumi ja õhku. Kastmine: Kasta kohe pärast istutamist korralikult. Multšimine: Pärast istutamist kata peenra pind multšiga, näiteks purustatud puukoore või hästi kõdunud hakkepuiduga. Multš hoiab mullas niiskust ja pidurdab umbrohtude kasvu. Oluline: ära kuhja multši vastu pojengi varsi! Jäta taimede ümber mõnesentimeetrine vaba ruum, sest liiga paks ja märg kiht varte ümber soodustab hallitust. Kuidas hooldada pojengipeenart Esimene aasta: Taime energia suundub juurestiku arengusse. Õisi tuleb vähe või üldse mitte, see on täiesti normaalne. Ära lõika esimese aasta õisi vaasi jaoks, las need kasvavad taimel ja annavad energiat juurdumiseks. Teine aasta: Tekivad esimesed korralikumad õied, puhmik kasvab suuremaks. Kolmas aasta: Taim on saavutanud täie kasvujõu ja õitseb rikkalikult. Sellest hetkest saab pojengi lõikelillena täies mahus kasutada. Mida teha taluaiast leitud vanade pojengidega? Kui vana pojeng kasvab päikeselises kohas ja õitseb, on mõistlik see rahule jätta. Vanad taluaia pojengid on sageli vastupidavamad kui ükski poest ostetud sort. Aastakümnete jooksul kasvatab taim nii võimsa juurestiku, et ümberistutamine pigem kahjustab kui aitab. Parem lahendus: ehita tema ümber kaasaegne ja kaunis pojengipeenar, lisa kõrvale kassimünti, salveid ja nõianõgest ning anna kooslusele selge piirjoon. Nii saad vanast taimest uue peenra fookuse, ilma et peaksid teda paigast liigutama. Kui soovid siiski pojengi kasvukohta vahetada, kaeva taim augustis või septembris ettevaatlikult lahti ja jaga terava noaga osadeks nii, et igale osale jääks vähemalt 3-5 punga ja mõned terved juured. Istuta kohe uude ettevalmistatud kohta. Esimesed paar aastat on õitevaesed, kuid kolmandaks aastaks peaks normaalne õitsemine taastuma. Unistuste pojengipeenra rajamine on aias üks tänuväärsemaid ettevõtmisi, sest see läheb iga aastaga aina uhkemaks. Leia neile vaid sobiv kasvukoht, valmista ette korralik rammus muld ja jälgi hoolikalt istutussügavust!