Hooldamine

Hüatsintide kasvukoht ja hooldamine

Hüatsindid eelistavad päikeselist või poolvarjulist kasvukohta ja hästi vett läbilaskvat toitainerikast mulda. Nad on Eesti tingimustes talvekindlad ja jäävad samasse kohta kasvama, kuid tihe õisik on kõige uhkem esimesel aastal ning muutub järgnevatel aastatel väiksemaks ja hõredamaks. Pärast õitsemist eemaldatakse närtsinud õisik, lehed aga jäetakse alles, kuni need loomulikult ära kolletuvad ja koguvad sibulasse toitaineid. Parima tulemuse saamiseks tasub hüatsinte aeg-ajalt uute sibulatega täiendada.

Hüatsintide istutamine

Hüatsindisibulad istutatakse sügisel, septembris või oktoobris, kui muld on jahenenud. Sibulad pannakse mulda tipp ülespoole, umbes 10 kuni 15 cm sügavusele ja üksteisest sama kaugele. Sügavam istutus aitab toestada rasket õisikut, mis võib esimesel aastal muidu külili vajuda. Sibulate käsitsemisel tasub kanda kindaid, sest need võivad tundlikul nahal tekitada sügelust ja ärritust.

Mida teha, kui hüatsint ei õitse

Kui hüatsint ei õitse või õisik jääb väikeseks, on sagedaseim põhjus sibula vananemine ja toitainete vähesus, sest õisik muutub aastatega loomulikult hõredamaks. Õitsemist takistab ka liiga madal istutus ja lehtede liiga varane eemaldamine eelmisel aastal. Aitab istutada sibulad piisavalt sügavale, jätta lehed pärast õitsemist kolletumiseni alles ja anda kevadel kerge annuse väetist. Kui õisikud jäävad aastatega liiga väikeseks, tasub vanad sibulad uutega asendada.

Kuidas kombineerida hüatsinte teiste aialilledega

Hüatsindid sobivad hästi teiste kevadõitsejate, näiteks tulpide, nartsisside ja krookustega. Nende tugev lõhn ja tihe õisik mõjuvad kõige paremini peenra ees või sissepääsu lähedal, kus lõhna märkab. Rühmadena istutatuna on nende värv ja lõhn selgem kui üksikult. Hüatsindid sobivad hästi ka pottidesse ja toas ajatamiseks.