Hooldamine

Kobarhüatsintide kasvukoht ja hooldamine

Kobarhüatsindid kasvavad hästi nii päikeses kui ka poolvarjus ning taluvad enamikku aiamuldi, kui vesi sinna seisma ei jää. Nad on väga vastupidavad ja püsivad ning jäävad samasse kohta kasvama, moodustades ajapikku tihedaid laike. Paljudel kobarhüatsintidel tärkavad lehed juba sügisel ja püsivad üle talve, mistõttu need võivad kevadeks veidi räsitud välja näha, kuid see on taime jaoks tavaline. Pärast õitsemist jäetakse lehed alles, kuni need loomulikult ära kolletuvad ja koguvad sibulasse toitaineid.

Kobarhüatsintide istutamine

Sibulad istutatakse sügisel, septembris või oktoobris, kui muld on jahenenud. Väikesed sibulad pannakse mulda tipp ülespoole, umbes 5 kuni 8 cm sügavusele ja üksteisest sama kaugele. Rühmadena istutatuna mõjuvad kobarhüatsindid kevadel sinise laiguna paremini kui üksikult. Pärast istutamist vajutatakse muld kinni ja kastetakse.

Mida teha, kui kobarhüatsint ei õitse

Kobarhüatsint on väga usaldusväärne õitseja ja jätab õitsemise harva vahele. Kui õisi on siiski vähe, on sagedaseim põhjus liiga tihe pesa, kus sibulad konkureerivad toitainete pärast, või liiga sügav vari. Sellisel juhul tuleb sibulad pärast lehtede kuivamist üles võtta, jagada ja hõredamalt tagasi istutada. Ka lehtede liiga varane eemaldamine eelmisel aastal võib õitsemist vähendada.

Kuidas kombineerida kobarhüatsinte teiste aialilledega

Kobarhüatsindid sobivad hästi teiste kevadõitsejate, näiteks tulpide, nartsisside ja krookuste kõrvale, kus nende sinine toon paistab heledamate värvide vastu hästi. Nad sobivad hästi ka peenra ette, kiviktaimlasse ja muru sisse, kus moodustavad sinise õitevaiba. Rühmadena või sinise ribana istutatuna mõjuvad nad kõige efektsemalt. Pottidesse istutatuna toovad nad kevadel varakult värvi terrassile.